MAATASA TANTSUD
Maatasa tutvustab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tantse Eestimaa külapidudelt ja pereüritustelt, muuhulgas tutvustatakse ka Eesti üht vanimat paaristantsu – labajalavalssi, mis on mitmel pool Euroopas tuntud vanemate valsilaadsete tantsude Eestile ainuomane variant. Maatasa tegeleb eelkõige oma paikkonna (Lõuna-Eesti) pärimuse uurimisega. Nii on ka enamus tantsud pärit just Lõuna-Eestist. Tantsud on üles kirjutatud Eesti rahvatantsukogujad Anna Raudkats (1886-1965), Ullo Toomi (1902-1983), Herbert Tampere (1909-1975) ja Kristjan Torop (1934-1994) ajavahemikus 1913-1936. Kuid on ka varasemaid ja hilisemaid ülestähendusi ja on ka tantsunäiteid teistest paikkondadest, näiteks Eesti saartelt. Ühtlasi on Maatasa repertuaaris tantse, mis on rahva pärimusest inspireeritud ja mille on lavale tantsimiseks seadnud Eesti rahvatantsude kogujad või koreograafid.
Vanemad folkloorsed paaristantsud – labajalg
Labajalavalsi puhul on tegemist Eestis tuntuks saanud vanima paaristantsu erivormiga, mille hiljem seltskonnatantsuna vahetas välja tavaline valss ja selle eri variandid. Vanim vihje tantsule on 17. sajandist, kuid tants on vanem. Ei ole teada, et eestlaste lähimad naaberrahvad – lätlased, soomlased või venelased – oleksid sellist tantsu tantsinud. Tantsu saatis põhiliselt torupill, hiljem (18.saj) viiulid või mõlemad koos. Tantsu ja ka torupilli populaarsus kadus 19. sajandi teisel poolel, mil Eesti kultuuripilt oluliselt muutus – algas rahvuslik ärkamisaeg.
Folkloorsed paaristantsud omavad kindlat tantsujoonist, kindlat tantsumeloodiat ja on üles kirjutatud valdavalt kas 1913. aastal Anna Raudkatsi poolt või 1936. aastal Herbert Tampere poolt. Tantse tantsiti peamiselt 18.-19. sajandil. Selles ajavahemikus levisid uued instrumendid (viiul, kannel, lõõtspill), mis võimaldasid mitmekülgsemat repertuaari ja seeläbi muutus ka tantsude repertuaar. Ka rahvalaulud muutusid. Kadus arhailine regilaul, asemele tuli uus riimiline rahvalaul. Folkloorsed paaristantsud moodustavad põhiosa Maatasa repertuaarist.
Kontratantsud olid väga populaarsed Eesti naaberrahvaste juures, kuid Eestis olid nad suhteliselt vähetuntud. Vaid äärealades sh Lõuna-Eestis olid mõned lihtsustatud variandid kasutuses. Kuid kuna Lõuna-Eesti piir on ühine ka Venemaaga, siis tutvustame ka Eesti põnevaima ääreala – Setumaa – folklooris tuntud kontratantse ehk kadrille.
Teibatantse tantsiti õitsil käies. Õitsil käimine tähendas öist hobuste ja veohärgade karjatamist küla ühiskarjamaal. Õitsil käisid vallalised poisid ja tüdrukud. Tehti tuld ja lõbutseti. 19 sajandi teisel poolel komme ja vajadus kadus. Teivaste või pulkadega tantsude puhul oli tegu põhiliselt meestetantsudega, kuid on ka mõned pulkadega tantsud tüdrukutele.
Uuemad seltskonnatantsud domineerisid külapidudel 19. sajandi lõpupoolel ja 20. sajandi alguses. Tegemist oli moetantsudega nagu polka, reilender, krakovjakk, padespaan, valss. Hilisemad tansuõhtud sisaldasid juba ka selliseid tantse nagu fox, samba ja tantsuks hakkas mängima puhkpilliorkester. Vanad pilliviisid jäid pigem pereõhtutele mängimiseks või laval esitamiseks. Nõukogude korra lõppedes (1991) läksid Eestis aga väga moodi tantsuklubid, kus endised seltskonnatantsud ning vanad pillid ja pilliviisid taas au sisse tõsteti. Tantsuklubid on siiani väga populaarsed ja järjest enam tantsitakse klubides juba ka vanu pärimustantse, sh labajalavalsi erinevaid variante. Vanade tantsude populariseerimisele on ka Maatasa Tartu tantsuklubides kaasa aidanud. Festivalil tutvustame ka tantsu Krakovjakk, mille juured on Poolas.
Maatasa repertuaaris on ka mõned tantsud, mis on loodud Eesti rahvatantsukogujate ja koreograafide poolt. Esitatud valikus on tantsud, kus nähtav-tuntav side pärimusega on säilinud.
MAATASA RAHVALAULUD JA PILLIMUUSIKA
Maatasa tantse saadavad erinevate pillide ja muusikute koosseisud. Nii mõnedki pillid, mida Maatasas mängitakse, on omased vaid Eestile, kuid pillide sugulasi on muidugi ka teistes maades. Selline pill on näiteks väikekannel, mis on populaarne nii Lätis, Leedus, Soomes kui ka mõnedes Venemaa piirkondades, kuid omab Eestis oma ainulaadset tüüpi. Ka torupilli puhul on olemas just Eesti tüüpi torupill. Torupill võimutses Eestis 14.-19. sajandil ja torupilli vahetasid välja viiul ja lõõtspill. Kuna Lõuna-Eesti piir läheb kokku Venemaaga, siis sealne kant – Setumaa – on toonud meie pärimusse venepärased lõõtspillid – karmoškad.
Maatasa laulurepertuaaris on võimalik kuulata vanu regilaule, kuid ka 20. sajandi alguses moes olnud rahvalaule. Nii laulud kui pillilood on enamuses õpitud arhiivilindistuste järgi ja on kasutuses peamiselt tantsudele taustaks. Kuid on ka mõned laulunäited ilma tantsuta.
Kontserdil tutvustame muusikute koosseise, mis olid Eesti 18.-19. sajandi peoõhtudel populaarsed (viiulid ja torupill või kaks viiulit või kaks karmoškat jne). Enamikku tantsudest saadab aga pillide segakoosseis (viiul, viiul, karmoška või lõõts, kitarr, bass, trumm). Eraldi astub üles ka väikekandleansambel (6 mängijat), mis on pilli harulduse tõttu põnev.
MAATASA RAHVAMÄNGUD
Eesti rahvas on pigem laulu- kui tantsurahvas. Mänguõhtud lauludega ja laulumängudega on Eestis oluliselt vanem traditsioon kui tantsuõhtud. Vanemaid teateid eesti rahvamängudest ja mängimisest on 17. sajandi lõpust, kuid kindlasti mängiti mänge juba varem ja mänguõhtud püsisid populaarsed kuni 19. sajandi teise pooleni. Sealt edasi võimutsesid tantsuõhtud, kuid ka laulumängud ei kadunud. Populaarsemaid laulumänge mängitakse perekondlikel üritustel (nt pulmad, sünnipäevad, kooliüritused) siiani. Mõned näited, mida Maatasa tutvustab:
Vanemad regilauludel põhinevad mängud:
Uuemad laulumängud (19 saj. lõpp-20 saj):
MAATASA RAHVAJUTUD
Seltskonnaõhtutel või töö tegemise vahel räägiti ikka jutte, kas rahapaja leidmisest või Vanatondi või Näkiga kohtumisest, vanatüdruku muredest-rõõmudest või unistati kaunist armastusest. Maatasa vahendab põhiliselt Lõuna-Eestist üles kirjutatud jutte ja muistendeid.
MAATASA RAHVARIIDED
Enamik Maatasa rahvariided esindavad Tartumaa piikonda. Tutvustame nii naise kui neiu riietust ja Tartumaa meeste riideid. Rahvariided on tehtud Tartumaa käsitöömeistrite poolt muuseumimaterjalide alusel.
Eesti folklooriajalugu aitas Maatasale vahendada Eesti folklorist Igor Tõnurist.