Helin Pihlap – Aasta huvialaõpetaja 2023

2023. aasta on Maatasa juubeliaasta – 16. veebruaril sai meie Maatasa täpselt 10-aastaseks. Aastasse on mahtunud palju-palju toredaid tegemisi, kuid ka ootamatuid ja vahvaid üllatusi. Meie suureks rõõmuks sai suve alguses Maatasa Eesti Folkloorinõukogu tunnustuse osaliseks – festivalil Baltica kuulutati aasta folkloorirühmaks Folklooriklubi Maatasa. See oli meile ülitore kingitus. Aga üllatused polnudki veel läbi – 3. septembril kuulutati välja ka Tartu linna konkursi “Aasta Õpetaja” võitjad. Maatasa muusikute juhendaja Helin Pihlap valiti aasta huvialaõpetajaks! Palju õnne, armas Helin! Suur-suur tänu Tartu I Muusikakoolile ja õppejuhile Sander Tammele Helinit esitamast. Sander Tamm iseloomustab Helinit kui väga toredat kolleegi ja laste lemmikut, kes oskab väga hästi märgata laste võimeid ja pakub palju põnevaid tegevusi. Sander Tamm: “Helini õpilased kogevad muusikaõpingute jooksul rõõmu ja rahuldust nii muusikast kui ka teineteise olemasolust – ta väärtustab akadeemilistest tulemustest ja auhindadest palju rohkem inimeseks olemist.”

Maatasalised leiavad, et Helin on ambitsioonikas, loominguline, väga musikaalne ja laia silmaringiga juhendaja, kes ühtlasi võib olla ka hinnatud sõber. Helin on töös nõudlik, kuid kõiki tema tegemisi saadavad mõnus huumorimeel ja nakatav naer. Lisaks olla Helinil ka imelised rööprähklemisoskused.

Kuna Helin on valitud veel ka 2025. aastal toimuva Rahvamuusikapeo loominguliseks juhiks (ühtlasi ilmus Helinil oma viiulikogumik “Üle ilma” ja toimus ka juba kolmas Tartumaa keelpillilaager), siis tundus, et enam ei saa mööda minna – nüüd on aeg teha Heliniga ka intervjuu. Igal maatasalisel oli võimalus küsimus esitada ja laseme siis Helinil vastata. 

Kuidas sa kõike jõuad, Helin? (Toimetuselt)

Ega alati ei jõua ka. Minu õnneks ja õnnetuseks olen ma tegelikult paras laiskvorst ja kui mul parajasti midagi käsil ei ole, pole eriti keeruline end välja lülitada ja niisama olla ja puhata ja seda on väga vaja. Aga üldiselt mulle lihtsalt meeldib see, mida ma teen ja naudin, et neid tegemisi on palju. Vahel on ikka hommikuti tunne, et täna ei taha kuhugi minna, aga kui ma olen juba kohale läinud, on alati hea meel. Eriti, kui lapsed on tunnis, neilt saab nii palju energiat tagasi. 

Mis hetkel sa tundsid, et sinust saab õpetaja?

Ma arvan, et ma olen õpetanud kauem kui end päriselt õpetajana tundnud. Lapsepõlveunistus see otseselt ei olnud, kuigi tagantjärele mõeldes olen alati oma õpetajaid väga austanud ja nad on mind väga palju mõjutanud. Ka põhikoolis õppides nautisin väga just õpetajate seltskonda. Elleri keskastmes ütles minu tulevane pedagoogilise praktika õpetaja mulle möödaminnes koridori peal, et võiksin õpetamisele mõelda, et võiks sobida. Enne ei olnud teadlikult mõelnud tõesti, aga tasapisi sai siis algust tehtud ja huvi järjest kasvas, esialgu olin pigem abiõpetajaks ja aitasin harjutada.

EMTAsse astusin interpretatsiooni suunda, aga kõik pedagoogilised ained olid endiselt väga põnevad. Magistrisse astusin juba pedagoogikasse, taaskord oma õpetajate väga osaval suunamisel. Ma arvan, et EMTA ajal ma teadsin, et minust saab õpetaja ja väga tore äratundmine oli, kui siis esimest korda pedagoogika osakonna loengutes olin – nii minu inimesed ja minu maailm ja kuidagi väga ühtehoidev tunne, sest tegelikult töötavad ju kõik ühise eesmärgi nimel. Nautisin eriti ka just seda mõttelist poolt. Iga tund on nagu uus nuputamisülesanne, kusjuures mängureeglid on iga õpilasega veidi erinevad.

Aga neid hetki, kus ma olen tundnud, et “nüüd ma olen õpetaja”, on olnud rohkem – esimese oma õpilasega tundi tehes, esimesed lilled 1. septembri aktusel, esimene õpetajate päev, ja see tunne, et mul on oma viiuliklass ja kogukond, mitte enam paar üksikut õpilast. Järgmine märgiline hetk ootab järgmisel kevadel, kui esimene õpilane minu käe all muusikakooli lõpetab. 

Mis on kõige tähtsam õppetund, mille võtsid kaasa Heino Elleri muusikakoolist? (Oskarilt)

Oi, Elleri aastad olid head aastad, meenutan neid väga soojalt. Elleri ajal õppisin olema mina ise. Ise mõtlema ja mõtestama, iseend väljendama, ise vastutama ja tööd tegema.  

Kas tahtsid juba väiksena muusikuks saada? (Eva Johannalt)

Ma ei olnud väiksena eriti kindel, kelleks ma saada tahtsin ja samas see nimekiri oli küllalt pikk. Laulja ja iluuisutaja vist mahtusid sinna ka? Ma arvan, et ma teadsin kindlamalt kuskil põhikooli lõpus.

Kes oli sinu esimene õpilane? Kui vana sa siis olid? (Anonüümne)

Esimesed õpilased sain endale vist Elleri kolmandal kursusel, olin siis äkki 18? Aga esimene oma õpilane oli Robert, kellega alustasime, kui olin 21-aastane, Robert vist 13. Tema peal sai kohe kõik didaktika tundides kuuldud nipid ära proovitud ja palju inimkatseid tehtud. Tore on see, et kuigi Robert oli ühtlasi ka mu esimene rahvamuusika õpilane ja meie esimeseks looks oli Mulgi polka (millega me muide täpselt nädal hiljem olude sunnil juba ühel Maatasa esinemisel üles astusime), oli samas tegemist just tohutu klassikalise muusika armastajaga, kes tuli ise tundi muudkui Bachi ja Mozarti teostega. Praegu õpib Robert Tartu Ülikoolis arstiks, viiuliarmastus aga kestab endiselt ja mitmendat suve on olnud minu keelpillilaagris mul abis nüüd juba ise õpetajana. Ja on laste seas väga populaarne!

Mis on sinu lemmik sari? (Tuulelt)

Vanasti vaatasin palju kõiksugu briti sarju, praegu sarjadest enamasti õe Tuule soovitusi, vaatame ka tihti koos. Õnneks on tal head soovitused, meelde on jäänud nt Parks & Recreation, Community, The Good Place, Russian Doll. Ise vaatan tegelikult vähe sarju, aga palju filme. 

Õpetajaks oled sa paljudele õpilastele, kuid milline olukord või sündmus mõne õpilase poolt on sind hoopis kõige rohkem õpetanud? (Anzelalt)

Igapäevaselt õpin kindlasti uuesti ja uuesti muusikast ja viiulimängust vaimustuma. Armastan oma viiulit väga, aga see on minu jaoks juba nii loomulik osa elust, et vahel kipun unustama, kui eriline see tegelikult on. Aga kui tunnis on väiksed lapsed, kellel silmad niiii säravad ja see elevus muusikast ja pillimängust on nii suur, et nad hüppavad rõõmust mingi lahtise keele noodi pärast, siis see on õudselt nakatav ja paneb ennast ka neid väikseid asju märkama ja väärtustama. 

Õpetama õpetavad nad mind ka, vahel tuleb just neilt eriti häid seoseid või nippe, kuidas näiteks midagi meelde jätta. Olen vahel õpetajate päeva puhul lasknud lastel üksteisele või mulle endale tundi teha ja sealt tuleb alati väga armsaid ja põnevaid avastusi. Millele nad tähelepanu pööravad ja kuidas reageerivad, mis on meelde jäänud ja mida on kuidas enda jaoks mõtestanud. Pluss väga lõbus on nende suust minu enda lauseid kuulda. 

Kui kaua sa oled olnud Maatasas? (Kalverilt)

Mingis mõttes olen olnud Maatasas kauem kui see on olemas olnud. Maatasa loodi kümme aastat tagasi, aga enne seda tegutses Tartu Kristlikus Noortekodus ka 6 aastat ansambel Sireli, kus suures osas olid samad inimesed.

Mis on Teie lemmik pannkoogi täidis? (Anonüümne)

Olen suur magusasõber, kõik meeldib. Kõige meeldejäävamad olid mingid õuntega flambeeritud krepid kuskil Versailles’ lähistel, aga kõige armsamad on äkki maasika toormoosi ja jäätisega, tõenäoliselt tugevalt seetõttu, et kohe meenuvad päikeselised ja rahulikud pühapäevahommikud maal perega. 

Mis on sinu lemmiklugu, mida oled mänginud? (Mirtelilt)

Klassikalisest muusikast ise mängitud lugudest on kuidagi eriti südamelähedaseks jäänud Josef Suki neli pala, eriti neist teine, Appassionato. Lihtsalt nii nii kihvt muusika. Heino Elleri Männid ka, väga “minu lugu”. Mulle meeldis väga otsida ja avastada põnevat ja vähetuntud muusikat, olgu see siis midagi uut või just unustatud vana, nii et eksamikavad olid tihti täis mingeid kummalisi lugusid, aga mulle väga meeldis neid mängida ja tunda, et mina saan puhta lehena neid teistele tutvustada. 

Pärimuslikest lemmiklugudest praegu ei räägi, neist sai just terve raamat kokku 🙂 

Kuidas sa oled ennast nii üles töötanud? (Getter-Keililt)

Ei tea, mulle endale on alati tundunud, et ajan lihtsalt vaikselt oma rida. Ju üks asi viib teiseni. Kindlasti aitab see, et mul on olnud oma tegemistes väga tugev tugi, olgu siis kodust või õpetajatelt või kolleegidelt või sõpradelt või lapsevanematelt, ja selle eest olen väga tänulik, see annab palju jõudu. Ka töökohtadega on mul väga vedanud – saan päriselt teha seda, millesse usun ja ümbritsev õhkkond on väga soe ja toetav.

Kes on sinu lemmik- või põnev persoon väljaspool muusika-/ meelelahutusmaailma? (Küllilt)

Jube tore küsimus, mul kahjuks ei meenu hoobist kedagi väljaspoolt, aga tegelen praegu helilooja Peeter Süda käsikirjade uurimisega seoses ühe labajalavalsiga, mis ta on kunagi 1905. aastal Hiiumaalt üles kirjutanud ja tema on kindlasti üks minu lemmikuid lisaks sellele, et ka tema muusika mulle väga meeldib. Niivõrd armas ja soe inimene ja nii palju värvikaid lugusid, näiteks kuidas ta oli nii häbelik, et oreliga esineda julges ainult eesriide taga, või kuidas Peterburis õppides raha nappis (sest Süda ostis kogu raha eest noote) ja neil oli Mart Saarega kahe peale üks müts. Peeter Süda käis ka mitu suve saartel ja Läänemaal rahvaviise korjamas. Oskar Kallas oli temaga küll hädas, sest Süda oli nii põhjalik, et kirjutas aruandeid jube kaua, vahel järgmise suveni, ja nende kirjavahetusest leidsin tubli mitu kirja, mis algasid muudkui, et “austatud herra, olge nüüd lahke ja saatke oma kirjeldused ära”. Aga lõppkokkuvõttes oli ta rahvaviise korjanud heliloojatest kõige püsivam ja ise sai kirja pandud 362 viisi, lisaks veel sadakond mujalt saadud. Peeter Süda suri noorena ja väga ootamatult, just siis, kui lõpuks hakkas hästi minema. Tema noodikogust sai alguse Teatri- ja Muusikamuuseum.

Kui sa saaksid üheks päevaks vahetada kehasid ükskõik kellega, siis kelle sa valiks? (Markolt)

Võibolla mõne lapsega, eelistatult näiteks suvevaheajal. Natuke muretut meelt. Mitte, et ma arvaks, et lastel muresid ei ole, muidugi on. Mäletan, kuidas üks väike õpilane tunnis südamest nuttis, sest tema lemmikmüts oli talle väike. See oli VÄGA kurb. 

Kes on sinu eeskujud? On sul õpetajate seas eeskujusid? (Meritilt)

Mul on olnud palju õpetajaid, kes on mulle endiselt suureks eeskujuks, nii minu pilliõpetajate seas kui mõned üldainete õpetajad, kelle peale väga tihti mõtlen, aga ka praegused kolleegid. Mul on oma õpetajatega väga vedanud, nad on olnud targad ja nõudlikud, aga väga toetavad ja mind kindlasti ka inimesena väga palju mõjutanud. Kui praegu püüan nende vahel mingit ühist joont leida, võiks selleks olla ehk ausus – olla aus ja austav muusikas ja oma tegemistes, endaga ja teiste vastu. Soojus, siirus ja armastus oma ala vastu ja rõõm selle jagamisest. Eriti armas on, et töötan nüüd muusikakoolis kõrvuti oma esimese viiuliõpetajaga ja õpin temalt ikka iga päev nii palju.

Maatasa uudistetoimetus soovib Helinile palju õnne, uusi väljakutseid ja jätkuvat rõõmu õpetajatööst!

Vaata kõiki laureaate siit

Fotod Helini erakogust.